Ühel õhtupoolikul peale kooli läksime lastega metsa seenele, suuri fotomeenutusi ei ole, kuna päike oli juba madalal ja metsas kulus aeg ja energia seente peale ja õige kursi hoidmise peale. Meie seiklus oli siis järgmine …
Läksin ühte teada ja tuntud metsa ja sattusime lastega ka veidi täbrasse olukorda. Nimelt olin ma harjunud seal metsas käima kuivade suvedega. Sel suvel on aga kallanud ja kallanud ja paljud madalamad kohad on täiesti soised ja vett täis.
Metsa minnes läksime ühe metsalangi servast kuni asi läks vesiseks ja mälu järgi pressisin edasi, vesi oli ühes kohas juba laste kummikutel väga kriitiline. Omaarust mälu järgi pidi seal kõrgem koht tulema ja pressisime edasi ühe kuuse laane poole, kus palju seeni peaks olema. Aga oh üllatust kui avastasime, et oleme lõksus, kõikjal meie ümber on vesi. Tagasi ei viitsinud enam minna, ka seal tuli vesistest kohtadest läbi minna. Sai võetud otsus et lähme raba ääres liini (elektri liin) alt läbi. Vett oli 15–30 cm no kohati ikka üle kummiku. Ja minna oli 20 m.
Tõeline soo kogemus lastele, astuda tuli isa jälgedes ning pidi olema üsna ettevaatlik kuna panime kõik kuiva metsa madalad kummikud jalga. Astusin põhiliselt mätaste peale ning lapsed pidid pingsalt jälgima kust ma olin läinud. Lastel võttis päris ähmile, kuna vesi oli tõesti tublisti üle kummiku ja pidi nägema vaeva, et kuiva jalaga üle saada. Eemalt paistis suur kuusik – pime laanemets. Peale suurt müttamist jõudsime kuiva jalaga õnnelikult veerõngast välja ja seiklesime suures veidi hämaras kuusemetsas.
Pimedas laanes ehk ühes tõelises veel puutumata kuusikus, kus kasvavad suured kuused ja metsa all on õhtupoolikul juba hämar, oli meil veel üks huvitav kogemus. Lastele tundus et see on üsna paks mets ja veidi kõhe, tütar seente otsimise asemel kõmbis mul sabas ja küsis pidevalt: “issi kes selle põdra ära sõi”. Nimelt sattusime me kuusikusse, kus oli kas haige põder, haavatasaanud põder või mahamurtud põder endale otsa leidnud ning peale erinevate tegelaste pidusöömaaega olid kondid laiali tasstud. Aga metsas oli terve skeleti jäänused, millelele ajahammas oli juba oma jälje jätnud.
Seeni oli alla keskmise ja avastasime, et usinad seenelkäijad olid seal juba käinud ning suurema osa kuuseriisikaid ära korjanud.
Üllatuseks oli veel palju sääski ning no lemmik tegelased põdrakärbsed, kes sind lennukikandjaks peavad, maanduvad ja hopsti su juustesse poevad. Põdrakärbsed on ühed tõeliselt tüütud tegelased, kes on justkui su tõelised sõbrad ja kallimad, sulle väga ligi tikuvad ja sooja kaissu soovivad pugeda.
Oli põnev mütata ja lapsed said tõelise nö. raba – vesise kogemuse.
Millal sa viimati seenel käisid?
Antti & Antony & Annabel