Meenuvad lapsepõlves taluõuel nähtud kanade söödakünad, mis võisid olla kuni 3m pikkused, klassikaline lahendus 3 laia lauda (põhi ja küljed) peale pandud keerlev pulk (et peal istuda ei saaks).
Vahel mõni küsib, et miks – piisab vanast plastik pesukausist või suvalisest mollust, saavad ju kenasti ringi süüa. Kui ka on hierarhia (kanadel väga tugev, üldse linnulistel), siis ootavad oma järge.
Tegelikult on nii, et osad puksitakse üldse eemale, vahel isegi valvatakse, heidikuid põhimõtteliselt ligi ei lasta. Ma olen õues ekstra pannud mitmeid söödanõusid üsna suure vahemaa taha, kus nö. pundid (+kuked) söömas käivad, kõigil ruumi jms.
SÖÖDAFRONDI VAJADUS LINDUDELE
Söödafronti ühe linnu kohta cm, liha- ja/või munatõugu kanad: kuivsöödakünal 4 cm ja pehmesöödakünal 10cm. Ehk kui on kodutoidu peal ja kanu on näiteks 60 (60x10cm=600cm) see teeb siis omakorda 2tk. 1,5 meetrist söödaküna (2×1,5=3×2=6m). Ehk siis 60 kana puhul 2 peaaegu inimese pikkust söödaküna. Kanadele on stressivabam elu ja kasv jms. kui neil on ruumi kõigil süüa – koos teistega.
Olgu mainitud, et koduse toiduga (pehmetoiduga) söötmisel on 1 pardile vaja 15cm ja 1 kalkunile 20cm – IDEAALIS!
Ise kasutan nõuka aegseid alumiiniumist põraste söötmise künasid, ei idane ega mädane, hilissügisel peab vaid jälgima, et vett isse ei jää ning külm neid puruks ie teeks. Tegelikult on plaanis kanadele teha midagi sellist veidi suuremat, kohe katusealust, kus ka jootmisnõu ja tiladega joogimasin. Asja idee on VIHMAKAITSE, kuna koduse toiduga söötmisel võib vihm sööda ära rikkuda – üle ujutada jms. Samuti on hea, kui söötaküna oleks päikesekiirte eest kaitstud.
Aga huvitavaid söödakünade ideid leiab ka internetis, näiteks siin ja siin.
Vot niipalju siis kanade õnnest …
Antti Loodus