Küla leib on ikka magusam. Parem on seal, kus meid ei ole. Naabri muru on ikka rohelisem. Sõbra naine on minu omast ilusam. jne. lõputu jada …
Tundub, et kohati on osasid eestlasi tabanud “kui oleks …” maania.
Või on see siiski identiteedi kriis – eesmärgituse vaakum vms. Räägime vaid teiste riikide palkadest, hindadest – elukvaliteedist (räägin hetkel endast).
Samuti on üks koolkond, kes lausa käsivad noortel minna joosta – uitada mujal maailmas, iseasi on see, et osad enam elustalt tagasi ei jõua. Minna kindlasti MUJALE on IN ja asjal on ka omad lakmuspaberi märksõnad: see teeb targemaks ning annab kogemusi (ei vaidle vastu).
Kuid kas siiski koduks seljataga põmaki kinni lüües, kaevu sülitades ja kodumaa mulla jalgadelt pühkimine on kuidagi seotud meie olemise ja miskitpidi ka õnne valemiga.
Hobuaednikuna tean väga hästi, mis saab puukesest, mille üles kaevan ja mujale istutan – võtab osa tema eluajast ära.
Samas ei poolda ka ühiskonnas vindumisideoloogiat, mida kipuvad teatud alamkihtide suhtes ära kasutama need kes on kõrgamal ja kel läheb hästi – selles suhtes on küll uksed valla.
Võtmesõna siin on aga tasakaal samas kindlasti ka juured!
Aga mulle meenub üks T-särk mida nägin millel oli suur silt juures: STAY at HOME SON!
Ma ei tea kas keegi saab ka aru mida ma öelda tahtsin? ;)
Antti Loodus
Hingelt paikne rändur …