Muti mullahunnikud toretsevad vist küll pea igas aias, kuid mutionu ennast pole paljud pühapäevaaednikud mitte näinudki. Samuti on suhteliselt vähe teavet tema käitumisest ja bioloogiast. Muti uurimine on seotud raskustega, sest vajab palju liikumisruumi ja ohtralt värsket toitu. Mutile sobivate tingimuste loomine vangistuses tavaliselt ei õnnestu. Ja oma mutiasju aetakse enamasti sügaval maapõues.
Mullas elav putuktoiduline mutt ( Talpa europae ) kuulub päritolult mutlaste (Talpidae) sugukonda. Loomariigis on palju huvitavaid ja omapäraseid liike ja kindlasti kuulub ka mutt nende hulka. Kilomeetrite kaupa jookseb maa all keerukas käikude labürint. Mutil on tugevate küünistega labidjad esijäsemed, mille abil suudab soodsas pinnases rajada ööpäevas kuni 30 m käike. Ühel hektaril teostavad mutid aasta jooksul mullatöid kuni 25 tonni ulatuses. Üheainsa tõukega suudab sajagrammine mutt välja lükata kuni 800 g mulda. Muti karvkate on üllatavalt vastupidav, sest hoolimata seesugusest rahmeldamisest on tema kasukas alati sametine ja esinduslik.
Mutt on peaaegu eranditult maa – aluse eluviisiga pisiimetaja ning on selleks ka kõigist loomaliikidest kõige paremini kohanenud. Rühkides vahetpidamata mööda oma maa-alust kuningriiki ründab igaüht, kes teele ette satub, andmata armu isegi oma liigikaaslastele. Muti kopsud moodustavad tema kogukaalust 21.5 %, mis võimaldab tal viibida pikki tunde sumbunud õhuga käikude labürindis. Magamistuba õhutab siiski korralikult ja rajab selleks otstarbeks ohtralt ventilatsiooniavasid.
Mullahunnikuid heidavad mutid välja aasta ringi. Arvukalt on hunnikuid pesa ümbruses. Neist suurim viitab pesa asukohtale. Pesa ehitamiseks kasutatab peamiselt kuivanud rohukõrsi, sammalt ja lehti. Mutt saab suguküpseks teisel eluaastal, jääb tiineks kord aastas – märtsist juunini ja sünnitab mai lõpus-juuni alguses 3-9 paljast, herneterast veidi suuremat lapsukest. Lapsed arenevad kiiresti ja tavaliselt juba juunikuus alustavad nad iseseisvalt kaevetöid aias.
Kuigi mutt närib vahelduse mõttes vahest ka seeni, ei pea ta taimetoidust siiki suuremat lugu ja toitub peamiselt vihmaussidest. Neid võib ta aastas hävitada 36 – 37 kilo. Tähtsal kohal toidusedelis on mullas leiduvad (kahjur) putukad, nende vastsed, sipelgad ja nende munad, teod, konnad ja isegi väikesed hiired. Samuti ei põlga ära surnud mügrit. Parkinud kõhu korralikult täis, möriseb mutt rahulolevalt, haigutab laialt ja suigatab paariks – kolmeks tunniks ning alustab taas kaevamist ja toiduotsinguid.
Mutt on aktiivne igal ajal, nii päeval kui öösel, nii suvel kui talvel. On kindlaks tehtud kaheksatunnine aktiivsuse rütm. Aednike pärimuste järgi kaevab mutt kolm tundi enne päikesetõusu, siis kella 9 paiku, keskpäeval ja 4-6 vahel õhtul.
Muti kasulikkus on vaieldamatu niisketel niitudel ja metsades, kus ta õhustab ja segab mullakihte. Kuigi ka aias hävitab olulisel määral mullas elutsevaid kahjureid, tuleb teda siiski pigem kahjuriks lugeda, sest oma toiduotsingute ja pidevate tunnelite rajamisega hävitab palju noori taimi ja külve. Mutt tekitab soodsad tingimused mügri aeda tulekuks, kes tekitab juba märksa suuremat kahju taimejuurte ja lillesibulate närimisega.
Muti elu pole kerge. Pindmisse mullakihti sattudes ründavad teda kass ja koer, samuti toonekurg ja röövlinnud. Metsas ohustavad teda metssiga, nirk ja kärp ning mitmed muud pisiröövloomad. Tihti elutseb muti käikudes rästik kes meelsasti maiustab mutilihaga. Pealtnäha laitmatus karvkattes elutsevad kirbud, täid ja puugid. Hoolimata looduslike vaenlaste rohkusest ei´suuda need muti arvukust piisavalt piirata ja aednikul tuleb asuda võitlusse.
Tõhusaim sõjariist mutisõjas on tõenäoliselt labidas. Sellega tuleb varahommikul enne päikesetõusu värske mullahunniku juures passida ja kui muld liikuma hakkab, siis see hargiga üles paisata ning mutile kähku labidaga pähe lajatada. Selline meetod on küll tagajärjekas, kuid üsna aegaviitev ja tülikas, sestap on välja mõeldud mitmesuguseid muid abivahendeid. Üha enam võidab populaarsust aianduskauplustes müügil olev vibratsiooni seadeldis MUTIPELETAJA , mis pidavat mutid ja samuti ka muud käikudes elutsevad närilised ( mügri, leethiir, uruhiired ) eemale hoida 1000 m2 ulatuses. Kuna mutt on paikse eluviisiga ja ei jäta kodu kerge südamega maha, võib nende lahkumine peale seadeldise tööle rakendamist võtta aega kuni kolm nädalat.
Teine peletava toimega abinõu on vänge lõhnaga DETIA MUTIKUULID, mis kaevatakse maasse iga pole meetri järel ja moodustavad sedasi läbimatu tõkke. Veel võib mutte kiusata õitsvate toominga-, leedripuu ja ebajasmiini okste, bensiiniga immutatud kaltsude jne. toppimisega urgudesse. Maatüki võib piirata keppidega, mille külge on kinnitatud tiivik. Kepi külge siduge traat, mille teine ots juhtige maasse.
Muttide füüsiliseks hävitamiseks soovitan võtta appi koer ja lasta voolikust käigud vett täis. Loomad on sunnitud käikudest lahkuma ja koerad hoolitsevad edasise eest. Samuti võib ise labidaga kaasa lüüa. Ka võib muttide väljaajamiseks kasutada auto heitgaase.
Kevadel ja sügisel võib asetada muti urgu petrooleumiga niisutatud väävlit, süüdata see põlema ning peale põlemist tallata urg kinni. Kõik teised uru avavused on juba eelnevalt kinni tallatud. Nüüd ettevaatust, sest vääveldioksiid on mürgine ka taimedele, niisiis saab seda meetodi soovitada enne kultuuride külvi või peale saagi koristust.
Lõksuga püüdmisel tuleb see kõrvaliste lõhnade eemaldamiseks kallata üle keeva veega ja üles tuleb lõks panna kummikinnastega. Lõksu vinnastusmehhanismi külge on soovitav panna kontrollvarras, mis ulatub urust välja ja näitab, kas mutionu on käinud. Tihti aetakse lõks lihtsalt mulda täis. Samuti võib ühest urust püüda järjest mitu mutti.
Lõpetuseks soovin kõigile aednikele edukat mutijahti ja samas tahan loota, et jahiga liigselt hoogu ei minda ning kus võimalik, kasutada ikka peletavaid vahendeid. On ju mutil kindel koht looduses ja las ta siis toimetab seal, kus ta meid ei sega.
Allikas: kunagine internet