Sai siis ette võetud riivleiva tegu. Kuna leib on püha ning see raiskamise film (Globaalne raiskamine, Prantsuse 2011) mõjus hästi. Siis otsustasime leivajääkidest maistvat sööki teha.
Leib ise oli selline magus tume täistera rukkileib. Oli selline seisnud ja pooltahke ning välja sai võetud meie Zemler köögiabiline, mille ostsime mahlapressimise tarbeks, aga tal on kaasas võimas riiv. Ning masinal oli jõudu nagu putru, käsitisi oleks me naisega vist hommikust õhtuni seda kogust läbi riivinud (loodan et küüned ja näpuotsad oleks terveks jäänud).
Olin ka eelnevalt nii kodu, kui välismaa veebis lugenud, kuidas õnnestub “homemade” riivleib ja mida sellest ka teha. Eesti kokafoorumis aga üllatas, et paljud toidufännid teevadki ise, kuna poe riivleib on mingi peenleiva maitsetu puru. Dehüdreerunud (ehk kuivanud) leib võimendab algmaterjali maitseid ja üllatus kui algmaterjal on õrnalt magus, siis puru on puht magustoidu materjal.
Tulemus oli SUPER! Saime 3 erinevas fraktsioonis riivleiba. Kõige peenem sobib peene kraami paneeringus. Siis on keskmine, mis sobib liha-kala paneeringus ja magustoitudeks. Kolmas – jäme, see on lausa hõrgutis, müsli laadne ja magustoidu peale raputamiseks. Näiteks klassikaline kähkukas – kohupiima ja vahukoore magustoit, koos sügavkülma maasikate või vaarikatega). Seega 2 erinevat karpi + üks purk eriti hõrgu “puruga”.
Head isu!
Antti Loodus
pannes jäägid potti