peremudel

Peremudelid. Kes ütles, et see saab lihtne olema, kes? Tegelik elu on iseloomude kompott, mis kipub isekuse siirupis aga “käest ära minema”. Meenub titade mäng, kus tuleb ämbrisse panna erinevaid kujundeid: ringikujulisest august ja nii teistega, kolmnurk, nelinurk, täheke jms. Paljud proovivad jõuga, mõned lihtsalt ignoreerivad. Miks ma olen kristlane ning miks mind paelub Piibli mudel – kuna ma pean kõige südamelähedamaseks. Kas ma olen kohale jõudnud? Ei, kui ma pressin edasi, ideaali poole. Perekond ei ole valmistoit või kiirtoit, see on aastatega küpsev ja aina paremaks muutuv “eluroog”. Ilma tarkuseta, pingutuseta jms. kahjuks asjad iseenesest ei juhtu. Vaata ja loe, tunne ära ja nuta – vajadusel tee korrektuure. 

 

Peremudelid

Perekond on laste vaimse arenemise loomulik keskkond. Ometi arvavad tänapäeval nii mõnedki, et hingeliseks ja vaimseks kujunemiseks vajalike tingimuste tagamine on eelkõige kasvatusasutuste asi. Paraku sarnaneb ametkonna hoolealuseks olemine taime toitelahuses kasvamisele. Mõnele taimele võib see sobida, lapsele küll mitte. Kuid kas tänapäeva perekond ikka loob terviklikuks arenguks vajaliku keskkonna.

Vaatame, millised need tänapäeva pered on. Järgnev „perekataloog” ei pretendeeri täiuslikkusele, ühiskonnas leidub hulgaliselt siintoodud „tõugude” variatsioone ja „segaverelisigi”. Ometi on need joonised tõele päris lähedal.

 

Diktaator

Arvab, et iga perekonnaliige eksisteerib tema jaoks. Naise asi on teda teenida: sööki-jooki ette kanda, seksuaalset peremudelid_1nälga vaigistada. Lapsed ärgu segagu elu, olgu kuulekad, vaadaku talle alt üles.

Selles peres ei tunne ennast keegi hästi. Naine on õnnetu, kuna tunneb, et teda ei peeta üldse inimeseks. Lapsed muutuvad suureks kasvades ise mõne türanni teenijaks (see vastab saadud „koolitusele”) või saavad neist endist diktaatorid, kuna just sellist eluviisi on nad kodus lakkamatult näinud ja omandanud.

Õnneks on feministidest kütid selle tõu peaaegu hävitanud. Siin seal peiduurkais varjab ta end siiski ka täna. Tegemist on visa tõuga, mis ammutab oma jõu inimsüdame iidsest allikast isekusest.

 

Emakuningannaperemudelid_2

Perekonnaelu süda on köök, sealt ohjatakse kogu toimuvat. Naine on perekonna naba: temast sõltub söök ja jook, riietumine, kodu sisustus ja päevaplaan, tema langetab otsuseid igaühe vajaduste ja ülesannete kohta.

Sestap on kõigi pilgud pööratud tema poole. Mees on ta jalge ees varmalt käsklusi ootamas. Emakuninganna positsioon on aga kõikuv, sest ta ei arvesta oma alluvate isekusega. Hiilgus võib hõlpsasti orjaseisuseks muutuda.

 

 

Rassijaperemudelid_3

See naine on terve pere ori. Kogu koorem langeb tema õlule: sisseostud, keetmine, küpsetamine, koristustööd kõik, mis kodus tegemist vajab. Tema seelikusappa klammerduvad lapsed, lapsik isa on nende jaoks vaid üks omasugune, kellelt oleks asjatu oodata abi, suunavaid nõuandeid või otsuseid. Naine käib lastevanemate koosolekuil, organiseerib korterivahetuse, maksab elektriarved. „Mis minul tegemata jääb, seda ei tee keegi teine iialgi ära.”

Mees maksab mugavuse eest oma isiksuse moondumisega.

Laste arengusse jätab mõra tõelise (meheliku) mehe ja tõelise (naiseliku) naise puudumine.

 

Võrdõiguslased

Meie aja abieluideaali kandjad. Kumbki pool on ühtaegu „kuningas” ja „sulane”. „Loomulikult” kannavad mõlemad ka peremudelid_4koormaid. Ainult et, nagu varem või hiljem selgub see ei tähenda, et koormate ühine kandmine oleks iseenesest mõistetav. Inimlik loomus kaldub juba olemuslikult mina kesksele mõtlemisele, see takistab teise poole mõistmist.

Joonisel kujutatud olukord on tüüpiline: abikaasad ei vaata teineteise poole. Miks nad peaksidki, on ju ideede sõltumatuse loomulik jätk käitumise sõltumatus.

Lapsevanemate omavahelise sideme puudulikkuse tõttu jäävad lastel saamata selgeltmõistetavad juhised, järgimisväärsed eeskujud ja sihid. Antiikajal juhiti väeüksuste liikumist pasunahäälega. Kuid „kui pasun annab segast häält, kes siis hakkab valmistama sõjaks”? (1.Ko.14:8) Kahe pasuna üheaegne kooskõlastamata märguanne tekitab ebakindlust.

 

Tülitsejad

Kas nemad suhtlevad? peremudelid_5
Kahtlemata vahetavad nad teataval määral infot, kuid vastuvõtuga on probleeme mõlemal pool.

Tülitsejaid iseloomustab eelkõige just veendumus oma õigsuses, nad pole võimelised tunnustama teise inimese vaatekohti ega jõudma tema mõistmiseni.

Perekonnasõjas võitjaid pole. Sügavaid, raskesti paranevaid, vahel surmavaid haavu saavad mõlemad. Kannatavad ka lapsed, isegi siis, kui mõlemad vanemad neid armastavad. Pole midagi imelikku selles, et neil on hirm. Inimesed, kellest nende elu sõltub, hävitavad teineteist.

 

 

Kapseldunud

peremudelid_6Nad elavad kahekesi üksinduses nagu eraldi saartel. Ära nad ei lahuta, kuna „see ei sobi” või kuna „sellega kaasneb palju tüli ja sekeldusi”, kuid tegelikult pole neil teineteisega enam palju ühist. Nad on loonud enestele eraldi maailmad. Mees elab enamasti oma kutsetöös, ühiskondlikus tegevuses või hobis, naine põgeneb abielu lämmatavast õhkkonnast reeglina oma laste juurde. Kahtlemata väärib inimene, kes oma tööd väga armastab või andunult lastega tegeleb, igati tunnustust, kuid kui sellise käitumise tegelik ajend on pagemine abielu lahendamata probleemide eest, on asi halb.

Kodu pole sellises peres kellelgi, on vaid korter. Suuremate laste paat on seotud nii isa kui ema saare külge ning seetõttu liikumisvõimetu. Lapsed hoolivad mõlemast, ent ligi ei pääse kummalegi. Niisuguste perede arv kasvab pidevalt.

 

Poolik perekond

peremudelid_7Kui mõni linlane saab oma valdusse ootamatult tükikese aiamaad, arvab ta ehk, et taimede istutamisest piisab: küllap nad juured allavõtnuina ise edasi kasvavad, mis erilist tegelemist siin ikka vaja.
Umbes nii mõeldakse tänapäeval ka abielust: piisab selle sõlmimisest. Pettudes leitakse aga õige pea, et partnerivalikul on eksitud. Tegelikult vajab abielu, nagu noor taimgi, ellujäämiseks ja arenemiseks suurt hoolt. Kes sellega ei arvesta, kibestub pettumuste koorma all või jõuab lahutuseni.
Üks pooltest (enamasti naine) jääb lastega omapead. Ülesanded, mis talle kaela sajavad, käivad üle jõu, peab ta ju ühtaegu nii ema kui isa eest olema. Puuduvad lapse vaimseks arenguks vajalikud sooliste rollide eeskujud nagu „rassijagi” puhul.
Üksi jäänud naisele võib ohtlikuks osutuda tema püüd oma rahuldamata emotsionaalseid vajadusi laste kaudu välja elada. Selle tulemusena ta klammerdub neisse, takistades nende vaimset küpsemist.

 

Meister-marionettperemudelid_8

Armas vanaemake teeb noorte eest kõik, mis suudab. Ta on veendunud, et temata ei saaks nood üldse hakka¬ma. Ta ajas neile välja korteri, ta õpe¬tab noorikut süüa tegema, ta on ainus lastekasvatamises vilunud isik.
Piibli õpetus on aga ühemõtteline: „Mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole” (1. Mo.2:24).

On oluline, et noorpaar oma vane¬maid austades ja armastades ometi neist sõltumatuna oma perekonnaelu korraldaks.

Laps-iidol

peremudelid_9Ebajumala pjedestaal moodustub mänguasjust, millega vanemad on püüdnud end hoolest, tähelepanust, ajast, isiklikust kohalolust ja muudest lastega seotud kohustustest vabaks osta. Nad ei esita lapse vanusele ja võimetele vastavaid nõudmisi, ei kehtesta turvatunnet pakkuvaid piire.

Laps ei õpi ka kellegi teisega arvestama.

Paradoksaalsel kombel on lapsekeskne perekond lapse hingelisele – vaimsele arengule vähemalt ebasoodus või lausa kahjulik.

Kes oma lapsele tõesti parimat soovib, asetagu abikaasa lapsest ettepoole. Abikaasade hea side loob peres just sellise õhkkonna, mida laps arenguks vajab. Abielu eest hoolitsemine on ennetav lastekaitse.

Karjane ja kari

Sellise perekonnamudeli toob meieni Piibel. Sellel joonisel on lapsevanemad nö. ühel tasandil ja tegutsevad kooskõlastatult käsikäes. Mees pole diktaator. Ta juhib oma karja (idamaades käib karjane tänapäevalgi karja ees), seetõtttu on teda hea järgida.

peremudelid_10

Tema elu eeskuju: usk, armastus, tulevikku vaatav optimism – kujundab tema järgijate iseloomu. Naine pole tema kõrval sorkiv karjakoer, vaid asendamatu abiline, kelle kohalolu ja töö ei vähenda samas mehe vastutust. Naine peab üheaegselt silmas nii ees sammuvat karjast kui ka lambatallesid. Karjase pilk on suunatud ennekõike nähtamatule Ülemkarjasele (Jumalale). Tema ülesanne on „nähtamatu nägemine”, see, milleks lambad veel võimelised pole. Tema mõtteline lipukiri on:

„ Võtke mind eeskujuks, nagu minagi võtan Kristuse” (1.Ko.1:11).

Tema südameasi on karja ihu- ja vaimutoidus (ta juhib neid aasale). Ta hoiab lambaid neid ähvardavate ohtude eest – hundid pelgavad tema pikka karjasekeppi. Kepi teisel, konksutaolisel otsal on ka teine otstarve: ta haagib selle uitama kippujate tagajata külge ja tõmbab nad karja hulka tagasi.

Nad kõik hoiavad ikka tugevasti kokku ega kaldu teelt kõrvale, sest nad käivad nähtamatu Karjase jälgedes. See loobki karjale kindlustunde. Need pered suudavad ühte hoida täisikka jõudnud laste loomuliku lahkumiseni, sest abikaasade vahekord on soe ja turvaline.

Raamatust KÄSKIKÄES, autor Pálhegyi Ferenc

 

Kasikaes-abieluraamat
Raamat kristlikust abielust. On palju õnnelikke abieluinimesi. Kuidas nad selleni jõudsid? — Oluline on näha oma kaaslases endasarnast inimest, mitte silitamisväärset kassi, iket vedavat härglooma või tulusat äri. Ungari psühholoogi ja perenõustaja Ferenci raamat lähtub teadmisest, et abielu ei ole tõotatud maale jõudmine, vaid on pigem võrreldav teekonnaga, kus kaks inimest võivad Õnnemaa poole rännata. Lk 167 lk, pehme köide ISBN 9985-806-65-4

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

For spam filtering purposes, please copy the number 8913 to the field below:

Post Navigation