PÄRN. Millal pärnad õitsevad? Juunis? Kas ikka? Mais? Ammugi mitte. Oleme harjunud, et kevad on puude õitsemise aeg. Pärn rikub reeglit, öitseb hoopis südasuvel, juulikuus, vahel ulatub augustissegi. Hakkame kevadet unustama, suve alguski juba seljataga — maasikate hooaeg möödumas. Aias pöösal hakkavad värvi võtma punased sõstrad — suvi on täies jõus. Ühel ilusal suvepäeval pargis, puiesteel või aias liikudes tunned äkki tuttavat lõhna. Pärnad? Kas nad siis polegi veel õitsenud? Vaatad üles — tõepoolest, pärn alles alustab. Kollased tagasihoidlikud õied on nagu häbelikult peitunud lehtede vahele. Paari päeva jooksul puhkeb neid nii palju, et juba eemalt märkad pärna kollaka varjundiga pidurüüd.
Inimesed on pruuniks päevitunud, puude ja põõsaste lehestik tumeroheliseks tõmbunud klorofülliterade hulk ja nende töövõime on kõrgperioodis. Loodus on kõrgsuviselt asjalik, töökas ja tiine. Äkki selle sekka pärnade vormi- ja värvikasinad õied suuri puid kevadepärasesse õrnrohelusse looritamas. Pärnad toovad suvetoimekusse romantilist kevademalbust, looduse puhkemisõrnust, viivad meie mõtteid ja meeli tagasi talvejärgsesse suurde ärkamisaega. Pärnad suudavad meid taas korraks äratada, maistest argirõõmudest kõrgemale tõsta, et seejärel võiksime jõuda loodusandidega maiustamiseni. Ikka rohkem võtab meid oma võimusesse suveandide pärisosa, varasügise viljaküllus ja hilissügisene täissöönu maharahunemine. Ikka enam köidab meid aias kirsipuu, valge söstar ja karusmarjapöösas. Ja selles pole midagi halba, et end suveloodusel lisaks muule ka maiusasjadega meelitada laseme. Looduseperioodide rütmiline vaheldumine ergutab meie meeli aastamöödu rütmis. Kord on pidu ühel meelel, kord teisel. Kord saab puhkusele üks, kord teine. Nii jõuab igal aastal uuesti kätte aeg, kus me ühele või teisele meeleorganile loodusega suheldes nagu esmakordselt täiskoormuse anname, me nagu avastame ta enesel uuesti ja ta teenib meid jälle
Harva juhtub, et satud õitsva rukkipõllu äärde sel tunnil, kui õrn tuul õietolmu pilved just sinu peale kokku keerutab — see lõhnamulje on ka tugev ja jääb alatiseks meelde. Või kui just lausa teadlikus lõhnanäljas oma pea pista varakevadisse õitsvasse pajupõõsasse, mis hulgana mesilasi kokku meelitab pajuurbade lihtne magus kevadlõhn tundub siis maailma parimana. Aga suvel märkad, et pärnaõite peene ja keeruka aroomibuketi vastu see ei saa. Paju eelis on, et tal pole nii varakult suuri võistlejaid. Pärna võimu näitab see, et ta pärast seda, kui meie nina haistmiserksust on paljude nädalate jooksul loendamatute lõhnadega tuimestatud, suudab luua tugeva ja meeldejääva lõhnaelamuse. Kui küsida ainult, milline on aasta kõige lõhnavam periood, mida sa vastaksid? Küllap mõnelegi meenuks kõigepealt pärnade õitseaeg. Kui keegi minult küsiks lisaksin ma pärnadele kevadõhtuse hiirekõrvust väljajõudnud kasemetsa kõikevalitseva lehelõhna, mis matab metsad ja maad.
Pärnaõie lõhna saab osaliselt konserveerida ja talvekuudesse kaasa võtta, kui oskad. Mesilased oskavad! Vanarahvas ja kuivatas piirnaõisi, et talvel teha hästi lõhnavat teed. Piirnaõisi kogutakse ka praegu (1976) rohkesti, nende tähtsus ravimtaimede seas püsib). Õisi kogutakse koos kollase nahkja kattelehega. Meie viimase ravimtaimede raamatu kaanele on joonistatud pärnaõied. Selles raamatus on kirjutatud:
«Pärnaõied on ammutuntud rahvaravim kuuma teena higileajava vahendina külmetuste ja köha puhul. …Tee valmistamiseks võetakse 1 supilusikatäis peeneks lõigatud õisi 1 klaasitäie keeva vee kohta, lastakse 20 minutit tõmbuda ja kurnatakse. Juuakse 1—2 klaasitäit korraga. »
Pärna puidust valmistatakse mööblit, muusikariistu ja nõusid. Puit on hästi valge, kerge ja tugev.
Noorte pärnade koorest saadud niint on väga mitmeks otstarbeks kasutatud, alates niineviiskudest ja paunadest kuni köiteni ja Sidemepaelani, mida kasutatakse silmastamisel aias.
Pargis, puiesteel ja iluaias on pärn aukohal. Sobib üksikpuuna, grupina, alleena, vabakujulise või pöetava hekina, metsatukana, parkmetsana.
Pärn sobib linna ja maale. Mispärast? Õitsemisest juba rääkisime. Lisaks on tal ilus tihe vormikas võra. Pärn on haigus- ja kahjuritekindel. Ta on ka väga külmakindel, gaasi- ja tahmakindel; laseb end hästi kärpida. Tiheda, hästi hargnenud juurestiku töttu talub ümberistutamist isegi mitmekümne aasta vanusena. Mahasaagimise järel annab kännuvõsu. Pärn on väga leplik valguse suhtes — oma tiheda lehestikuga suudab ta oma jao valgust kinni püüda ka teiste puude varjus; ses suhtes on ta meie looduslikest puudest kõige leplikum. Talub üsna hästi põuda.
Ta on pikaealine, meie harilik pärn elab 300—400, sageli kuni 600 aastat vanaks. Kõik need plussid on kaasa aidanud, et pärnasid leidub igas pargis.
On vaja arvestada, et noorest peast kasvab pärn aeglaselt, mistõttu ta peab aastaid puukoolis veetma, enne kui ükskord puiesteele istutatakse. Eelistab paremaid muldasid.
Pärnade perekond sisaldab umbes kakskümmend viis liiki, mida on omavahel sageli raske eristada. Vaatleme siin mõnede meil levinud liikide üksikuid tunnuseid.
***
Harilik pärn ehk lõhmus ehk niinepuu on ainus meil looduslikult kasvav pärn. Teda leidub sega- ja lehtmetsades, kus ta jääb tavaliselt teiste puude alla. Sagedamini kohtab teda Lääne- ja Kesk-Eesti metsades.
Parkides tavaliselt kuni 25 meetri kõrgune puu. Lehed on harilikult kuni 10 cm pikad ja niisama laiad, teiste liikidega võrreldes iseloomustavad teda väiksemad lehed. Lehe serva hambakesed pole ogateravad. Lehed õhukesed, siledad, pealt tumerohelised, vahel nõrgalt läikivad, lehtede alumine pind sinakasroheline, soonte nurkades punakaspruunid karvatutid. Õitseb juulis. Viljad siledad.
vegetatsiooniperiood algab vördlemisi hilja, mai keskel. Lehed muutuvad tavaliselt septembri löpus kuldkollaseks.
Fotod: Google images, Pintrest jm.
***
Suureleheline pärn kasvab harilikust pärnast kõrgemaks. Lehed enamasti 7—9 cm pikad. Lehe serva hambakesed pole ogateravad. Leherood noorelt karvased, roodude nurkades määrdunud valged karvatutid. Lehe Pind noorelt karvane, karedam kui harilikul pärnal, vanemalt pealmine pool sile. Viljad viie pikiribiga, hallikarvased. Võrsed noorelt pehmete tihedate karvadega, hiljem paljad.
Öitseb kuni kaks nädalat varem kui harilik pärn. Tema õied sobivad ravimteeks nagu hariliku pärna õiedki.
Pärit Euroopa kesk- ja lõunaosast. Meil parkides sagedane. Tema lehed langevad sügisel hiljem kui teistel pärnaliikidel.
***
Läänepärn ehk hollandi pärn on kahe eelmise liigi vahepealne, lähem suurelehisele pärnale. Arvatakse olevat tekkinud kahe eelmise liigi looduslikust ristumisest. Meil kasvavaist pärnaliikidest üks kõrgemaid.
Lehed pealt karvadeta; lehe alumised küljed helerohelised, roodude nurkades hallid kuni kollased karvatutid. Noored võrsed paljad (karvadeta).
Õitseb umbes nädal varem kui harilik pärn. Iseloomulikud on suured pahad tüvedel, millest kasvab välja palju vesivõsusid.
Meil sageli parkides ja puiesteedel. Kasvab hästi ka kuivadel liivastel muldadel.
***
Läiklehine pärn ehk krimmi pärn on lühema kasvuga, kuni 20 meetri kõrgune. Pungad kollakasrohelised. Lehed kuni 10 cm Pikkused, lehe serv ogateravate hambakestega. Lehe pealmine Pind läi kiv, tumeroheline, alutuine Pind heleroheline; roodude nurkades pruunid karvatutid.
Öitseb juulis, pisut hiljem harilikust pärnast.
Pärit Krimmi mägedest. Väga ilus pargipuu. Pärnade seas üks põuakindlamaid.
***
Hõbepärn on kõrge, kuni 30 m kõrgune puu. Lehed alt üleni kaetud valge viltja karvaga.
Õitseb juulis, pisut hiljem kui harilik pärn.
Pärineb Kagu-Euroopast. Lehed varisevad hilja. Hõbehalli lehestiku ja kauni võra tõttu üks ilusamaid pärni. Meie parkides kasvab seda veel väga vähe.
Ameerika pärna lehed on väga suured, 10—20 cm pikad ja laiad; lehe serv ogateravate hambakestega. Lehed pealt läiketa, helerohelised, alt läikivad, rohelised.
Õitseb augustis, on meil pärnadest kõige hilisem õitseja.
Pärit Põhja-Ameerika idaosast, kus kasvab laialdaselt. Meil leidub veel vähe, kuid teistest pärnadest heledama rohelise lehestiku tõttu on omanäolisena väga ilus.
PALJUNDAMINE
Pärnade paljundamine on omaette probleem, sest enamik väljast sissetoodud liike ei taha meil anda idanemisvõimelist seemet.
Harilik pärn annab küll idanevat seemet, kuid seemnest istiku kasvatamine võtab kümmekond aastat aega. Seeme valmib septembris ega varise kevadeni. Seemet kogutakse septembrist novembrini. Kui tahetakse järgmisel aastal külvata, siis tuleb seemet kuude viisi stratifitseerida ehk kihitada ja külvata juulis. Lihtsam on koguda seemned varakult, enne nende lõplikku valmimist, kui viljakest pole veel kõvaks tõmbunud; seeme segatakse huumusrikka mullaga ja pannakse kasti, mis kaevatakse kevadeni maasse. Kevadel, aprilli lõpu paiku, külvatakse seemned 2—3 cm sügavusele.
Pärna on võimalik üsna kergesti vegetatiivselt paljundada, seepärast on sissetoodud liikide puhul õigem otsida just selliseid võimalusi. Ameerika pärna on paljundatud isegi vääristamise teel nagu õunasorte.
Looduses uueneb pärn peamiselt kännuvõsuga, see juhatabki kätte kõige loomulikuma vegetatiivselt paljundamise võimaluse. Istuta pärn, lase tal aasta aega kasvada ja lõika siis kännuni maha. Kännust hakkavad võrsed kasvama, aja neile mulda ümber, las juurduvad ja ongi uued istikud.
See on meile tuttav kuhjevõrsikutega paljundamine, millest eespool oli juba juttu. Pärnavõrsikuid on võimalik saada ka pikali mullale istutatud puust.
Kui leidub juurevõsusid, siis neid ei tohiks ära hävitada, parem tõsta need ümber puukooli ja kasvatada istikuiks. Pärnasid ei ole meil kunagi liialt, eriti väljast toodud ja vähe levinud liike. Pärnasid on proovitud ka pistokstest paljundada ja seda võite teiegi katsetada.
Lihtne ja kindel on pärna paljundada lookvõrsikuga, kuid sel juhul saab ainult üksikuid istikuid. Pärna oks painutatakse kevadel maha, viimase aasta võrse asetatakse vaokesse, nii et võrse keskosa on vao põhjas ja latv ulatub vaost välja. Võrse kinnitatakse konksuga vao põhja ja vagu täidetakse mullaga. Oks juurdub.
Raamatust: Kirjastus Eesti Raamat 1976
Autor: H tähega härrasmees ja see meie aiandusraamatute klaasika teos oli pühendatud MARELE!
Kas keegi arvab ära lambist, mis erilise teosega tegemist on?
*********************************************************
Loe lisa:
PÄRNAMESI – MEEPÕÕSAD JA MEETAIMED
PÄRN – PÕLATUD PÕLISPUU