MUTLASED (TALPIDAE)

 

Sugukond: MUTLASED (TALPIDAE)

See sugukond hõlmab pisiimetajaid, kes väliselt meenutavad harilikku mutti või karihiiri. Nende keha katab tihe, ühtlane, tavaliselt pehme ja sametjas karvkate, mis on musta, tumehalli või pruuni värvusega. Koon on venitunud liikuvaks kärsaks. Silmad on väga tillukesed, paljudel naha all peidus. Kolju on pikk, kooniline, väga peente sarnakaartega. Hambaid 44 kuni 34. Hammaste arv ja ehitus on aluseks alamsugukondade ja perekondade eristamisel. Mutlased on levinud Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Ligi 30 nüüdisaegset liiki rühmitatakse 25 perekonda ja 4 alamsugukonda. Tähelepanuvääriv on fakt, et maa-alusele (uuristavale) eluviisile kõige vähem spetsialiseerunud mutlastel on kõige spetsialiseerununi hammastik ja suurem sarnasus karihiirlastega (Soricidae).

Pärismutlaste (Talpinae) alamsugukond ühendab maaaluseks eluks kõige eredamalt väljenduvate kohastumustega loomi. Neil on labidakujuliselt laienenud ja küünistega varustatud eeskäpad, võimsad rangluud, tavaliselt nahaga käetud silmad, tihedalt karvadega kaetud saba. Kõrvalestad puuduvad. Karvastik on tihe ja sametjas, ühtlase pikkuse ja tihedusega. Hambaid 44 kuni 40. + SUURENDA +

Pärismutlased on levinud Euroopas ja Aasias. Endise NSV Liidu piirkonna faunas on esindatud üksnes selle alamsugukonna liigid ja perekonnad. Kokku on alamsugukonnas 13-15 liiki, kes kuuluvad nelja perekonda.

Euroopa mutt (Talpa europea) sarnaneb välimuselt ja eluviisilt teiste pärismutlastega. Ta tüvepikkus on 12-16 cm, sabapikkus 2-4 cm. Ena mikul Euroopa parasvööndit ja Lääne-Siberit asustavatest isenditest on pisitillukese, mooniseemnesuuruse silma ees nahas 0,5-l mm pikkune pilu, kuigi liikuvad laud ja ripsmed puuduvad. Suuremal osal Kaukaasia muttidest on silmad nahaga kaetud. Ukraina Karpaatidest ja Kaukaasiast on leitud isendeid, kel üks silm oli nahaga kaetud, teise kohal aga paistis väike pilu. Mutt (seda ühesõnalist nimetust kasutame ainult euroopa e. hariliku muti kohta) on tüüpiline lehtmetsade ja niitude ning lehtpuudega jõeorgude asukas. Piki jõeorge tungib mutt põhja poole kuni kesktaigani, lõuna suunas aga tüüpiliste steppideni. Taiga ja kuivade steppide veelahkmetel täheldatakse mutti seevastu harva ning poolkõrbes, kõrbes, metsatundras ja tundras puudub ta sootuks.

Kogu oma elu veedab mutt pimedates maa-alustes käikudes, mis kulgevad pinnase eri horisontides. Kobedas ja niiskes metsamullas rajab mutt horisontaalseid käike maapinna lähedal, 2-5 cm sügavusel. Nende käikude lagi jääb väljastpoolt paistma madala mullavallikesena. Mullakuhilaid seejuures ei teki. Lagedatel aladel, kus pinnas tihti ja sügavalt läbi kuivab, paiknevad käigud maapinnast 10-50 cm sügavusel. Et mutt nii tüsedat kihti kergitada ei suuda, heidab ta liigse mulla ajutiste avade kaudu pinnale, kus neist tekivad tüüpilised “mutimullahunnikud”. Kui ava jääb muti tegevuspaigast liiga kaugele maha, suleb loom selle mullaga ja teeb uue, mille kaudu heidab maapinnale järgmise mullahunniku. Kuhilate rida näitab ligikaudselt sügava pinnasesisese käigu suunda.

Eriti olulised on sügavad käigud metsaradade all. Need moodustavad nagu maa-alused sillad, mis ühendavad maapinnalähedaste käikude keerukaid süsteeme. Mutipüüdjad asetavad oma lõksud peaaegu alati rajaalustesse ühenduskäikudesse. Ühes sellises käigus võib nädalaga püüda kümme või rohkemgi mutti.

Iga täiskasvanud emane rajab ümber pesakambri, mis paikneb 1,5-2 m sügavusel, keeruka radiaal- ja ringkäikude süsteemi. Pesalähedaste käikude kohal on mullahunnik eriti suur, 70-80 cm kõrge.

Talvel teevad mutid tihti lumealuseid käike, mis kulgevad maapinna peal kas lumega kaetud rohus või varisenud lehtede kihis.

mullamutt mutt mutilõks mutilõksud

Mutid toituvad pinnases elavatest selgrootutest – eeskätt vihmaussidest, vähemal määral mullaputukate valmikutest ja vastsetest.
Ühekorraga sööb mutt 20-22 g vihmausse. Tervet või pooleksrebitud ussi hakkab mutt sööma otsast, hoides teda käppade vahel ja puhastades mullast nii käppade kui ka eeshammastega.

Olles kõhu täis saanud, keerab mutt pea ja tagumised käpad kõhu alla, võtab musta sametkera kuju ja uinub 4-5 tunniks. Ärganud, hakkab ta jooksma ja maad tuhnima, väljendades ilmset näljatunnet.

Röntgenoskoopiliselt on kindlaks tehtud, et üks toiduportsjon seedub muti organismis keskmiselt 4 tunni jooksul. Seedimiskiirus määrabki muti aktiivsuse ööpäevarütmi. 5-6 toitumiskorraga sööb mutt ööpäevas 50-60 g toitu, mis on veidi vähem looma enda massist. Söömata ei saa mutt olla kauem kui 14-17 tundi. On kindlaks tehtud normaalfüsioloogia seisukohalt ootamatu nähtus, et muttidel on suvel suurem toidutarve kui talvel, kuigi neil pole ei talveund ega isegi talvist aktiivsuse langust.

Muttide elupaikades ei tarvitse mitu nädalat või koguni kuud näha ühtki värsket mullahunnikut ega -valli. Järelikult leiavad mutid päevast päeva kogu oma toidu varem rajatud käikudes. Sellest järeldub, et vihmaussid roomavad mutikäikudesse ise – aktiivselt ja suurel arvul. Neid meelitab siia kas mutimuskuse lõhn, mille suhtes on vihmaussidel positiivne kemotaksis, või käikude veidi kõrgem temperatuur muu pinnasega võrreldes või – mõlemad koos. Olgu nii või teisiti, ent igal juhul on mutikäik vihmaussidele lõhna- ja soojahõrgutisega lõks.

Mutid paarituvad varakevadel. Tiinuse kestus ei ole täpselt kindlaks tehtud. Ühtede autorite andmetel on see 30-32 päeva, teiste arvates 40-42 päeva ja kolmandate järgi 50-60 päeva. Pärast seda, kui Altai mutil avastati embrüode arengus latentne faas, võib arvata, et kõik need ajavahemikud võivad tegelikult õiged olla. 3-7 (kuni 9) pimedat, paljast ja abitut poega sünnivad aprilli lõpust juuni esimese pooleni. Tavaliselt sünnib aastas ainult üks pesakond. Mutipojad kasvavad väga kiiresti: kuuvanuselt on nad juba peaaegu niisama suured kui nende vanemad. Kuid suguküpsuse saavutavad noored emasloomad alles järgmiseks põlvedeks.

Mutipojad elavad esialgu rahumeelselt koos, mänglevad, tekitades õrnu häälitsusi, mis meenutavad tibu piiksumist. Suuremaks kasvades muutuvad nad aga ebasõbralikuks, kusjuures kõigepealt ilmneb tigedus noortel isastel. Täiskasvanud mutid on kõik seltsimatud, eriti vangipõlves. Täiskasvanud isased murravad nende juurde pandud emaseid ja noori. Täiskasvanud emased murravad omakorda nendega kokku pandud noorloomi. Murtud liigikaaslase sööb mutt ara, jättes temast järele vaid naha. Puurispidamisel söövad mutid meelsasti teiste muttide liha. Kuid paljud kiskjad ei söö mutte.

Seltsimatu iseloomu tõttu peavad sirgunud noorloomad lahkuma sünnipaiga maa-alustest rajatistest, leidma endale teistest muttidest veel hõivamata elupaiga. Sellepärast liiguvad noored, äsja iseseisvunud mutid üpris aktiivselt ringi.

V. N. Pavlinini katseandmetel pöördusid püügikohast 700 m kaugusele viidud ja seal lahti lastud märgistatud mutid, eriti täiskasvanud, tagasi “koju” – oma endisesse elupaika. Sama autor on täheldanud, et märgistatud mutid ületasid Kesk-Uurali mägijogesid Ðaitankat ja Mazarõt. Pinnase kaevamisel selgus, et jõega paralleelsetest käikudest lähtuvad lühikesed kõrvalkäigud, mis avanevad vee juurde. Tihti paiknevad nende vastas jõe teisel kaldal samasugused uruavad. Jõgede põhjas mutikäike ei leitud. Järelikult ületasid mutid jõekese ujudes. Uurali mutipüüdjad on korduvalt näinud mägijõgesid ujudes ületavaid mutte.

Mullamutt - mullamuti - hunnik - mullahunnik - kuhi - kuhila

Liikumine kitsastes käikudes ja paratamatud kokkupuuted nende seintega kulutavad kiiresti looma karvkatet. Sellepärast vahetab mutt karva aastas mitte üks või kaks korda nagu paljud teised imetajad, vaid kolm või koguni neli korda.

Parim karvkate – kõrge, ühtlane, tihe, sametjalt läikiv, süsimust hõbeja kirmega – on muttidel oktoobri lõpus ja novembris, pärast täielikku sügisest karvavahetust. Vastavalt karvkatte kulumisastmele muutuvad ta värvus ja kvaliteet. Aprillist juunini vahetavad enne emased, seejärel talvitunud isased oma ärakulunud talvekarva madala, kuid tiheda ja ühtlase kevadkarva vastu. See püsib vaid juuli keskpaigani, mil täiskasvanud isenditel algab suvine karvavahetus. Juuli lõpul-augusti algul hakkavad esimest korda karva vahetama ka noorloomad. Suvine karvavahetus läheb peaaegu ilma vaheajata üle üldiseks ja täielikuks sügiseseks karvavahetuseks. Nii toimub muttidel karvkatte täielik või osaline vahetumine peaaegu kogu sooja aastaaja vältel. Need kohad, kus karvad parajasti vahetuvad, on toornaha siseküljel näha tumedate laikudena. Seal on nahk kolm korda paksem kui heledatel naaberaladel, kuid tume laik on kohedam ja karvad kinnituvad nõrgemini, kuluvad kergemini ära. Karvavahetuslaigud vähendavad karusnahia töönduslikku väärtust.

Mutinahad on küll väikesed, ent vastupidavad. 20 sajandi kahekümnendatel aastatel algas muttide töönduslik püük Venemaal. Massilisuse poolest saavutas mutt silmapaistva (umbes kuuenda) koha koguni NSVL üleliidulises karusnahavarumises, kuid Nõukogude Liidu Euroopa-osa keskoblastites ja Uuralis püsib ta järjekindlalt esikohal. Muti peamine praktiline tähtsus seisneb la karusnaha väärtuses.

mullamutt mutt mutilõks mutilõksud

—————————————————————–

Antti Loodus © 2002-2011 CopyRight – Kõik Õigused Kaitstud

Selle veebilehekülje või tema suvalise alamosa, kaasa arvatud fotode, paljundamine, kopeerimine, müümine või mis tahes muul moel kasutamine on keelatud ilma autori kirjaliku loata.

One Thought on “MUTLASED (TALPIDAE)

  1. Vana kodulehel toimis meil külalisteraamat. Lisame siia siis vanalt kodulehelt sissekanded:

    Sissekande tegi: sannukas – 01.04.2009
    Meie peame ka lotas

    Sissekande tegi: taavi 5 klass – 10.02.2009
    Tänan teid abi eest .väga huvitav oli.

    Sissekande tegi: pinkycaty – 19.01.2009
    Tänud info eest! Meil on koolis muti kohta tööleht teha ja siit sain vägahea materjali.

    Sissekande tegi: sannukas – 01.04.2009
    Kas mutid on kahjulikud ja mille poolest ja mille poolest kasulikud?

    Sissekande tegi: Triinu – 05.03.2008
    Võtsin andmeid koolitöö jaoks. Päris lahe koht ka muidu uurimiseks

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

For spam filtering purposes, please copy the number 3310 to the field below: