loomade-varjatud-uleloomulikud-varjatud-voimed

Loomad Looja käsilased – sõnumitoojad. Meie ümber on palju salapärast ja peidetud asju, kurb on see, et peavoolu teadusmaailm seda juba pikemat aega IGNOREERIB. On hunnikutes materjali, mis ei mahu teadusraamatutesse, see info ajab ülikoolides teadusõpikutest üle ääre -serva maha ja nad ei oksa sllele nimetust panna. Neil ei ole mõõdupulka, tollipuud, mõõtevahendit, et mõõta nende jaoks olematu maailma – teispoolsuse – üleloomulikkuse pärusmaad. Sõbrad, on olemas vaimumaailm, varjatud asjad ning on kogutud palju lugusid, mida sulle ei taheta rääkida, kuna see pöörab mõneti peapeale tänase sekulaarse ja peavoolu teaduse paadikese, mis niigi juba õõtsub. Kuula oma südame häält ja tule avasta minuga uusi asju …

Ette tundes õnnetust ja surma

Sama kummalised on teated lemmikloomadest, kes ilmselt on võimelised lähenevat õnnetust või surma ette tundma. Eespool nimetatud Keith Ralphi buldog Carrie päästis ta kord võimalikust röövimisest. Carrie polnud tavaliselt inimpelglik, kuid ühel 1988. aasta õhtul, kui nad Keith’iga jalutasid, jäi koer äkki seisma ja hakkas jõuga rihmast teda teises suunas tirima. Kuna mõlemad teed viisid samasse sihtpunkti, pöördus Keith Carrie soovitud suunda ja nad läksid üles künkast, kust avanes vaade teele, mida mööda Keith esialgu oli tahtnud minna. Alla tee peale vaadates märkas Keith ehmatusega seal kolme kahtlast meest pesapallikurikatega. Koju kiirustades oli ta tänulik, et usaldas Carrie instinkte.

Kokkerspanjel Elliott ei pööranud harilikult erilist tähelepanu sellele, missuguse rongiga tema peremees Chris Houghton hommikuti kodust Haslemere’ist Londonisse tööle sõidab. 12. detsembril 1988 muutus Elliott meeletuks, kui Chris hakkas hommikul lahkuma. Pikkamööda koer takus ja perenaine suundus raudteejaama, aga oli oma tavalisele rongile hilinenud. Kui ta lõpuks  tööle jõudis, kuulis ta kohkumuse ja hämmastusega, et tema igapäevase rongiga toimus teel Claphami õnnetus, milles hukkus 36 inimest ja mis oli suurim rongiõnnetus Inglismaa ajaloos. Kas see oli vaid kokkusattumus, et Elliotti ebaharilik käitumine põhjustas Chrisi hilinemise tema haqumuspärasele rongile?

17. juunil 1977 avaldas Inglise ajaleht Sunday Express Harrogate’i (Yorkshire) elaniku Mrs B. N. Harrise kirja ühe II maailmasõja aegse juhtumi kohta: “Londoni sõjaaegse evakueerimise ajal elasime Tiverton Roadil Exeteris. See tänav viis otse linnast välja maale. Ohtu eel, enne kohutavat pommirünnakut, mis selle linnaosa laastas, toimus uskumatu kasside väljaränne linnast. Nad kõndisid vaguralt ühtses voolus meie akende alt mööda Tivertoni poole. Meil polnud teadmisi kasside kohta, ainult jälgisime neid huviga ja imestasime — miks? Veel enne hommikut saime kahjuks teada.”

Loomadega seoses on kirjeldatud palju samalaadseid juhtumeid, kus nad enne pommirünnakuid või teiste hävitavate sündmuste eel oma tavalise elupaiga maha jätavad. Kogu maailmast on ka teateid selle kohta, et lemmikloomad reageerivad oma peremehe surmale, olgugi et nad ei pruugi surmahetkel vahetult omaniku juures olla.

Üht taolist, võimalik, et kuulsaimat juhtumit kirjeldab Dennis Bardens oma raamatus Psychic Animals (1987, “Loomade aimdused”). Selles räägitakse ühest Harwichist pärit mereväeohvitserist, kes määrati I maailmasõja ajal Põhjamerele, kus tal tuli hävitada vaenlase meremiine. Alati, kui ta kodust lahkus, saatsid teda teele naine ja nende äärdeil-teger. Koer ei ilmutanud neil lahkumistel mitte kunagi rahutust. Kuid ühel õhtul käitus terjer ilma erilise näiva põhjuseta väga kummaliselt — rebis meest pükstest ja mantlist, nagu püüdes teda takistada laeva pardale minemast. Lõpuks läks ohvitser siiski laevale ja siirdus ülesannet täitma, kust ta enam iialgi ei naasnud: ta laev ja kogu meeskond uppusid. Peremehe surma hetkel hakkas terjer äkki lohutamatult ulguma.

Bardens meenutab inglise talupoegade uskumust, et hetk enne inimese surma lahkub tema hing kehast. See asjaolu muudab huvipakkuvaks teate S/r Winston Churchillile kuulunud kassist. Churchilli parandamatu haiguse ajal püsis kass ta juures nii ööl kui päeval, kuid just enne Churchilli surma kass tõusis ja lahkus. Võib-olla tajus kass peremehe kehatemperatuuri muutust, hingamise erinevust tavalisest või teistlaadseid südamelööke. Või tunnetas ta kuidagi, et suure mehe hing lahkus, ja et inimest, keda ta nii väga oli armastanud, ei ole enam.

Võimalik, et viimane sõna selle ainevaldkonna kohta jääb Giesseni ülikooli teadurile dr. Ute Pleimes’ile, kes on kogunud kirjeldusi üle 800 juhtumi kohta, milles lemmikloomad hoiatavad oma peremehi läheneva ohu eest: “Olen näinud küllalt selleks, et olla veendunud loomade erilises ülemeelelises võimes saabuvat ohtu ette aimata. Oleksime rumalad, kui neid ignoreeriksime.”

Raamatust LOOMADE VARJATUD VÕIMED (ptk, Loomade aimdused).

Antti Loodus
imetledes Looja loodut

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

For spam filtering purposes, please copy the number 5068 to the field below:

Post Navigation