Veel sadakond aastat tagasi ei tuntud ka meie kandis klassikalist mesilastaru ega meetodeid, mida kasutatakse täna mesilaste pidamisel. Neil päevil oli olemas amet mesinik, kuid tema mesipered asusid metsades puu õõntes. Neid puid kutsuti mesipuudeks. Puud olid märgistatud ja vahel võis olla mesinikul suur arv mesipuid, mida hooldas.
Mesilinnud kasutavad looduses tavaliselt haavapuid, mis puuseenega kiirelt vahel õõnsaks läheb. Kuid ka teisi puid, vaher, mänd, paju jm. milledel on looduses omadus seest õõnsaks minna. Aegade algusest on mesilased pesitsenud õõnsates puutüvedes. Nad laiendavad pesa vertikaalselt.
Piltidest: Uurisin metsameeste Facebook grupist, mis on nende kokkupuuted metsikute mesilastega. Kokku sain huvitava galerii :)
Noppeid meie meediast:
Mind mõnda aega tagasi huvitus teema: mis on nn. “loodusmesi”! Mujal maailmas on levinud sellised asjad nagu metsamesi või “natural beekeeping” ehk looduslik meetootmine jms. kus mesilastel lastakse ise meekärgi luua. Mesilasi peetakse puutüvedes, looduslikes õõnsustes. Või mesilastele tehakse puuõõnsusest tarud, punutud korvidesse või sellised kirstu kujulised tarutüübid (Barefoot Beekeeper), kus mesilased peavad ise omi asju ajama. Mesilaste tegemisse sekkutakse ülivähe. Asja taga on ka väga põhjalikud teadusuuringud ja nimelt väidavad need katsepidamised, et mesilased on tervemad.
Kuidas käib ühe puutüve mesitaru tegemine, vaata lisa: Making a log hive
Taolised mesipuud (korvid, puutüved või spetsiaalsed teistmoodi mesitarud) on kas puutüvedes, kus on spetsiaalsed raamid või raamiservad, asja point on nimelt see, et mesilased peavad ise kärjed tegema. Tava ärimesinduses seda ei kannata teha, kuna kannataba meesaak. Selle mesinduse alamliigi nimi on, mee tootmine siis traditsioonilisel suunal, kus mesilindudelt ei pumbata välja viimast. Neile jäetakse nende talvevaru, mett võetakse vähem. Tänapäeva mesinikud “varastavad mesilastelt mee” ja asendavad talvemee suhkrulahusega. Selline meetootmine on pigem hobimesinduse suund, kuna äri- või tulumesindusena see ära ei tasu. Mesindusega tegelevad inimesed krimpsutavad nina ja kulmu, kui sellest kuulevad – see on nö. “kökatsmesindus”, kuna on palju kitsaskohti. Aga kas võime väita või küsida nimelt seda, et valides masstootmise suuna me kaotame midagi?
[Not a valid template]Selline alternatiivne mesindus ei ole teab, mis popp ja levinud teema, kuna teeb mesindamise üsna keeruliseks. Peamisega rõhuga, kuidas mesi kätte saada, kasutada saab ka pressmeetodit, kus mesi pressitakse kärgedest välja. Kuid infoks, taoline mesindus on levinud maades, kus on rahva seas nõutud ja populaarne kärjemesi. Ka meie perele meeldib kärjemesi, peame seda pärismee tooteks, kuna puutud kokku ka mesilasvahaga. Tõsi kasumile orienteeritud mesinduses on see kahjulik äri, kui sa loovutad mee koos mesilaskärjega, ehk vaha läheb kaduma. Ma ise leian et kaasaja mesi on kohati “vaene mesi” kuna mesilaskärje kaanetis, on kõikse parem asi, milles on antikkehi ja mis mõjuvad inimeste hammastele ja igemetele positiivselt. Kaanetisega kärjemesi oleks siis sedalaadi loodusmesinduse lõppprodukt, mida siis mesilaste eest hooldaja saab.
Huvitav mida võiks maksta Eestis sellisel meetodil saadud – siis villitud mesi? Loomulikult võiks sedalaadi mesitarud olla võimalikult kaugel tavapõllumajanduse põldudel, aladadelt ja muudelt mürkidega saastatud aladelt. Nimelt kõik pestitsiidid, herbitsiidid, insektitiidid, fungitsiid ringlevad looduses, nad jäävad sinna kuni paarikümneks aastaks. Need ladestuvad kõikjale ning paraku leidub nende jääke mesilasvahas, õietolmus aga ka mees! See on paraku karm ja jube reaalsus.
Mina isiklikult tajun, et sellise mesinduse taga on peidus midagi, mida meie “teaduspõhine” suund ja tavamesindus ei ole veel avastanud. Olen veidi ka lugenud, miks nad mujal maailmas seda teevad. Mitmed gurud ja selle suuna eestvedajad väidavad mitmeid pisut üllatavaid asju. Räägivad manduvast mesindusest, st.. stressimesilastest, kvaliteetmeest, loodusmeest jms. mis saab alguse, kui mesilaste algset matkida ning nende tegemistesse mitte sekkuda (või minimaalselt). Mesilased – mesitaru on nagu suur bioloogiline labor – tehas, kus iga imetilluke asi on omavahel koosluses ja seotud.
Aga üks asi on selge, mesilased on vahvad väikesed töörügajad! Ei ole kahtluski, et Jumal teadis ja nägi ette, et inimesed üle maailma, läbi aegade saaksid mesilindusid “lüpsta”, et neilt kätte saada nektar, mis on olnud hinnatud läbi aegade ja muide see on kirjas ka Piiblis!
Ise ma mesindusega ei tegele. Küll aga olen mesindusalast infot välja kaevanud ja koukinud ühelt mesinikust sõbralt. Puu otsas mesilased on hullumaja, nimelt ma veidi pelgan mesilasi ega ole “kõrguse fänn”. Kuid ma veidike alles mõlgutan mõtteid, kas hakata oma tarbeks mesilinde pidama!
Antti Loodus
kas saab ka teistmoodi mõtleja
https://
Mesi on: magustaja, energiaallikas, kaalu alandajana, vitamiinide ja mineraalide allikas, antiseptik, antioksüdantide küte, haavade parandaja, külmetushaiguste rohi, meemask