kana-muna-toit-sook-toiuaine

Kanad on õnnistuseks – õigupoolest kanamunad on inimesele üks paremini omistatav loomne toiduaine!

Ilusa ja romantilise suvehommiku maal teeb veel romantilisemaks koduaiast kostev varahommikune kukelaul. Kahju, et linnainimesed sellest elamusest ilma jäävad! Kuigi „pereisa” teeb kõva häält, on olulisemad siiski „pererahva” töötulemused. Pesast võetud suur soe kanamuna on omaette elamus.

Kanamunad on alati olnud inimeste toidulaual. Ainult mõnedel rahvastel on selles osas piiranguid – näiteks: mune võib kasutada ainult toidu valmistamiseks, mitte iseseisva toiduna. Muna on ainuke looduslik toiduaine, mis satub inimese kätte juba „pakendis”.

Kanamuna on täiuslik toiduaine. On ju loodus ise asja nii planeerinud, et väike kanapoeg saaks kõik oma arenemiseks vajaliku munast kätte. Kanamuna sisaldab väga palju kõrgväärtuslikku valku, seejuures sisaldab ta kõiki asendamatuid aminohappeid. Lisaks on munas palju rauda ja fosforit, vähem kaltsiumi, magneesiumi ja tsinki. Vitamiinidest sisaldub munas A, E ja B kompleksi vitamiine. Ka on ta kalamaksaõli kõrval teine loodusliku D-vitamiini allikas. Keskmise suurusega kanamuna annab toiduenergiat 75 kcal.

Inimese organism omastab munavalkudest kuni 98 %. Mõnevõrra paremini omastab inimene toores, mitte pehmeks keedetud munas leiduvaid toitaineid, kuid see pole üldine seaduspärasus, vaid individuaalne omadus, mis oleneb mitmetest asjaoludest.

Suur kanamuna sisaldab umbes 215 mg kolesterooli. Kuna kolesterool on ateroskleroosi ja südamehaiguste üks põhjusi, siis on soovitav piirata söögiks paar muna päevas.  On ka selgunud, et uurijad ei ole ühel meelel munakolesterooli mõjust südame- ja veresoonkonnahaiguste põhjustajana. Küllastamata ja küllastatud rasvhapete suhe on munas tasakaalus, mistõttu ei avalda muna söömine organismi kolesteroolitasemele mingit mõju. 100 grammi munakollast annab tõepoolest 1120 mg kolesterooli, kuid selle koguse kättesaamiseks tuleks päevas süüa seitse kanamuna! Seetõttu tulekski suhtuda toitlustusspetsialistide hoiatustesse teatud reservatsioonidega ja pidada neid vähemalt vaid osasse inimestesse puutuvaks. Siit järeldus  „kolesteroolipommi”  muna ei tohiks üle süüa. Arvestagem ju, et enamus teisi toiduaineid sisaldab samuti kolesterooli.

Kui ostate värskeid mune otse kanapidajalt, siis ei ole soovitatav neid kohe toiduks tarvitada, sest alles kolmandal päeval pärast munemist on muna eriti maitsev ja koor eraldub kergesti.

Hea teada rubriik:

  • Vahustatud munavalge seedub paremini (86,1 %) kui vahustamata munavalge (82,3 %). Keetmise tagajärjel tõuseb munavalge seeduvus.
  • Munarebu ei või liigselt kuumutada, see vähendab tunduvalt ta väärtust. Kõige kokkuhoidlikum munade toiduks valmistamise viis on keetmine 3–5 minuti kestel.
  • Keetmisel ülearu vedelaks jäänud munad on ka mõne päeva pärast värsked ja maitsvad, kui neid enne söömist 15–20 sekundit keevas vees hoida.
  • Kohe pärast keetmist asetatakse munad külma vette, et munavalge eralduks koorest ning munast eemalduks läbi munakoore pooride väävelvesinik, mis tekib keetmisel. See hoiab ära munarebu värvuse muutumise.
  • Viljastatud munad on väärtuslikumad kui viljastamata, kevadised munad paremad sügisestest ja talvistest.
  • Üks muna vastab kalorsuse, valkude, rasvade, A-vitamiini, tiamiini- ja riboflaviinisisalduse poolest 226,8 g piimale, kuid D-vitamiini ja rauda on munas tunduvalt rohkem kui piimas.
  • Ühes kanamunas (40 g) on 63 kcal energiat.
  • Kanamunade kasutamisel taigna valmistamiseks tuleb juhinduda alljärgnevast:

    – Üks halb muna rikub kogu taigna, seepärast tuleb iga muna lüüa eraldi tassi sisse katki ja alles sealt taignasse.
    – Munavalged vahustuvad paremini külmalt, munarebud soojalt.
    – Valge vahustub halvasti, kui hulka on sattunud kübeke rebu või vispel ja kauss on ebapuhtad (rasvased) või märjad.
    – Valgete vahustamist hõlbustab terakese soola või happe lisamine.
    – Munavalgevaht peab olema tihe. Halvasti vahustatud munavalge on suuremulliline. Taignasse segades mullid lõhkevad, taigen jääb tihke ega kerki küllaldaselt.
    – Taignale lisatakse munavalgevaht kõige viimasena, kergelt segades, et mitte lõhkuda õhumulle. Alguses segatakse 1/3 vahust taignaga tugevasti läbi, et taigen muutuks vedelamaks, alles siis lisatakse ettevaatlikult ülejäänu.

Hea teada munade kvaliteeti kohta:

  • Muna kvaliteet ei sõltu tema värvusest. Küll on tumedamad munad paksema koorega. Munakoore värvus oleneb hoopis kana tõust. Enamik valgeid kanu muneb valgeid mune.
  • Muna suurus oleneb kana tõust, ka kana suurusest ja vanusest. Noorkana muneb alguses umbes 17 g kergemaid mune kui aasta hiljem.
  • Äsja munetud muna läbivalgustamisel pole munakollane peaaegu eristavad. Muna tömbis otsas pole õhuruumi, mistõttu muna mõlemad otsad on üheraskused. Vette asetades jääb selline muna horisontaalsesse asendisse, tema mõlemad otsad on ühekõrgusel. Kui muna taldrikule katki lüüa, näeme, et munakollane on tugev, võlvitud ja selle ümber on klompjas munavalgering, mis eraldub õhemast munavalgekihist.
  • Umbes nädalapäevad seisnud muna tömbi otsa koore alla tekib õhukiht. Niisiis tõuseb nädal aega seisnud muna tömp ots vette asetamisel teravast otsast kõrgemale. Läbivalgustamisel on tömbis otsas näha umbes 6 mm kõrgune õhuruum, munakollane heidab tumedamat varju. Taldrikule katki löödud munas näeme ilusasti võlvitud munakollast, kuid valge on vedelam, valgub kaugemale laiali.
  • 2–3 nädala vanuse muna tömbis otsas on ruumikas õhukamber, mistõttu vette asetatud muna tõuseb, tömp ots üleval, peaaegu püsti. Läbivalgustamisel näeme väljaveninud õhukambrit ning eristame selgesti munakollase varju. Taldrikule löödud munakollane on lame, valge vedel ja valgub laiali. Muna raputades kuuleme, et muna sisu lööb vastu koort.
  • Kanamunade värskuse proovimiseks võib sulatada 120 g keedusoola ühes liitris vees ja lasta sinna proovitav kanamuna. Kui see on sama päeva muna, vajub ta põhja; teise päeva muna ei vaju enam põhja, kolmanda päeva muna ujub vedeliku pinnal.
  • Halba muna tunneme sellest, et ta jääb ujuma soolvee peale, kuhu 10 osale veele on lisatud 1 osa soola. Vaadates muna vastu valget, näeme tumedaid plekke, aga värsked munad on selged.
  • Ülalmärgitu alusel on munade kvaliteedi määramine küllaltki aegaviitev. Tänapäeval saadakse abi ovoskoopidelt. Ovoskoobid on munade läbivalgustamise seadmed, millega avastatakse ebakvaliteetseid mune: vastu valgust paistab, kas muna on viljastatud, kas koores on väikesi pragusid, kas rebu on terve, kas õhuruumi kõrgus on normaalne jm.

Kuidas kanamuna säilitada?

  • Toorest muna eristame keedetud munast järgmiselt: paneme ta iseenese ümber keerlema. Keedetud muna keerleb kergesti, keetmata väga vastumeelselt.
  • Külmunud munad asetatakse üheks päevaks värskesse kaevuvette, millele on lisatud rohkesti soola.
  • Mune ei või üle kahe-kolme nädala külmkapis hoida. Kui aga mähkida iga muna eraldi paberisse ja neid nädalas ümber pöörata, seisavad nad hoopis kauem. Mune võib üsna kaua ka toatemperatuuril hoida, kui nad õhukeselt rasva ja taimeõliga üle määrida.

Hea on meeles pidada ka seda, et toores muna ja munaproduktid võivad olla salmonelloosi allikateks. Seepärast on soovitav mune säilitada temperatuuril 7 °C või madalamal ning mitte süüa vanemaid kui 3-4 nädalaseid mune. Ohtlikud on pragunenud ja katkise koorega või lahtiklopitud seismajäänud munad. Munatoitude valmistamisel tuleks jälgida, et kogu munamass oleks kuumenenud vähemalt 60 °C.

Kuigi munaroad on lihtsad valmistada ja isegi iga poissmees oskab mune praadida, oleks perenaistel siiski kasulik teada mõningaid nippe, et road paremini õnnestuksid:
•    munad säiluvad paremini jahedas ja pimedas, tömp ots ülal¬pool;
•    munadele pole kasulik loksumine külmkapi ukse küljes;
•    munade vahustamisel moodustub hea vaht kuivas, puhtas, laiapõhjalises ning sirgeservalises nõus;
•    alumiiniumnõu pole munade valmistamiseks;
•    väga värske muna ei vahustu kiiresti ning ka vahu maht on väiksem;
•    toatemperatuuril olevad munad vahustuvad kiiremini kui otse külmkapist võetud;
•    suhkur annab vahule tugevust, kuid pikendab vahustamise aega. Seepärast on otstarbekas suhkur lisada siis, kui muna on juba osaliselt vahustunud;
•    tuleb hoiduda munakollase sattumisest vahustatava massi hulka, muidu ei teki head vahtu;
•    veidi sidrunhapet hõlbustab vahustamist ning aitab kaasa püsiva vahu tekkimisele;
•    munavalge kalgendub 60 °C juures ja munakollane 70 °C juures;
•    pannes külma veega muna keema, saame 1-2 minutiga pehme muna, 4-5 minutiga pool¬kõva muna ja 8 minutiga kõva muna. Aega loetakse vee keema- hakkamisest. Keevasse vette pandud munad on pehmed 3^4 minuti, poolkõvad 7-8 minuti ja kõvad 10-12 minuti järgi.

Kogemustega perenaistele on see kõik tuttav, kuid kindlasti on lugejate hulgas ka üsna rohelisi pliidi ääres askeldajaid.

Valik kasulikku lugemist:

 

kanamuna-toit-sook-toiuaine
Väike munavalik meie kanalast

Häid maitseelamusi …

Antti Loodus
Looduspere.com

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

For spam filtering purposes, please copy the number 6522 to the field below:

Post Navigation