Et siis sedamoodi, et proua Lena Paahlsson kaotas 1995 aastal oma abielusõrmuse ning pidas seda totaalselt kadunuks (polnud lootuski leida).
Isegi aastaid hiljem, kui nad renoveerisid elamises põrandaid ning lauad üles kiskusid, vaatasid nad igaks juhuks põranda alt, et äkki kukkus see sinna. KUID vahel ootavad meid üllatused! Nad peavad perekonnaga väikest talu Kesk-Roostis ning ühel päeval võttes üles porgandeid, ta ehmatas – oli porgand mille ümber oli SÕRMUS ja just tema kunagi kadunud abielusõrmus!
Ka mina olin nädalakese tagasi ühe vahetu sõrmuse leidmise loo tunnistajaks. Tegime nö. kaevetöid ning eemaldasime mitmeid kuupmeetreid aastakümnete tagust kõntsa. Materjali vedasime kärus ohtralt välja, siis kui põhi kätte hakkas jõudma tuli mu töömees veel appi, kes metalli kola sealt välja kiskus (ei saanud muidu labidaga kaevata) ning korraga silmitses meetreid eemal mustal pinnal helkivat asja, läks võttis üles. Alguses mõtles vasest juhtmejupp, lähemal uurimisel selgus, et lömmis kuldsõrmus. See ootas oma 30 aastat seda päeva, paarkümmend euri naksti taskus (oli üsna raske tänapäeva imeõhukeste sõrmuste kõrval). Aga tõenäosus selle mahu pealt see leida oli üks tuhandetest.
Kandes sõrmust ja uskudes igavesse armastusse!
Antti Loodus
sõrmusekandja