20 augusti performance! Elu õppetund, peatükk 2 õppetund 21.
Lapsepõlves jooksime heinamaal, karjakoplist jõe äärde õngedega kalale. Kõik oli kena, kuni astusime lehmakoogi (loe lehma sita sisse). Kas elu jäi seisma, ei jõe äärde jõudes pesime varbad puhtaks ja see oli vaid vahejuhtum. Ma kordagi ei kohanud nutvat tüdrukut või poissi, kes istus ja oli kinni oma lehmakoogi vahetus elamuses.
Kuid päriselus ma näen, kui väikeste, tühiste ja vahel mõttetute vahejuhtumite, ebaõnne ning mineviku saagas paljud istuvad ja on “kinni” Minevik on nagu ketiga ankrupomm, istuvad ja nutavad, haletsevad ennast ja nokivad kuivanud lehmasitta oma nahalt.
Tõuse üles sa vapper Eesti mehepoeg ja naene ning tõsta pilk üles ja mine lootuses vastu oma homsele päevale. See surra-murra parempoolsus, kiir-rööv-kapitalismi pohmakas või ühiskondlik puberteediaeg on pikemas perspektiivis siiski mööduv nähe.
Antti Loodus
vabamõtleja